Eesti õppekeelega kooli argipäev, eestikeelsele õppele ülemineku eel
Õpetaja töö on kompleksne ja pingeline. See tähendab seda, et õpetaja teeb igal nädalal ja hommikul plaani ning siis päeva lõpus, peale 120 noore inimesega kohtumist (loe: keskmiselt 5 tundi päevas) on planeeritud töö õnnestunud 10 – 90 % määras. Planeeritud töö saavutamise tõenäosust suurendab homogeenne grupp õpilasi. Klassi on võimalik homogeensena hoida, vaid sellisel viisil kui valida klassi sarnased õpilased. Suuremal osal Tallinna koolidest puudub võimalus valida õpilasi 1. – 9. klassidesse. Kui linna koolides puudub võimalus saavutada teadmistest või sotsiaalsetest oskustest lähtuvalt (loe: õpilased, kes suudavad klassis 45 minutit või rohkem sihipäraselt õppida ja ei vaidle õpetajale vastu) homogeenne grupp, siis järgmine viis homogeense grupi tagamiseks on näiteks võtta kooli vastu ühes keeles kõnelevaid ja sarnast kultuuri- ja väärtusruumi kandvaid õpilasi.
”Kooli õppekeel on eesti keel, kuid see ei takistanud minuga kohtumast 14. erinevast rahvusest lapsevanemal ja potentsiaalsel õpilasel.”
Sel suvel, maist augustini, kohtusin ligi 150 perega, kes soovisid tulla Kunstigümnaasiumi vaheklassidesse (loe: 2.-9. klass) õppima, sest meil oli vabu kohti. Kooli õppekeel on eesti keel, kuid see ei takistanud minuga kohtumast 14. erinevast rahvusest lapsevanemal ja potentsiaalsel õpilasel. Jah, eestlased, venelased ja ukrainlased moodustavad nendest 14. rahvusest ainult kolm. Ma ei ole kibestunud, kuid õpilasi vastu võttes ja oma õpetajatele mõeldes, tundsin haridusalast kadedust oma armsate vene õppekeelega naaberkoolide osas, sest nendel õpetajate töö toimub õpilastega, kes mõistavad ühte keelt ning elavad samas kultuuri- ja väärtusruumis.
Vene õppekeelega koolide juhtidele ja õpetajatele on riik esitanud kaks suurt väljakutset:
- tõendada õpetajate eesti keele oskus;
- hakata eesti keeles õpetama.
Kas riik on mõelnud, et sellega kaasneb koolide töökorralduse ja mõtteviisi alane muudatus – ju siis mitte. Koolis on peale üleminekut ju samad toredad lapsed, sama kultuuri- ja väärtusruum ning samad suurepärased õpetajad. Pragmaatiliselt öeldes, muutub vahend, mida kasutatakse töö tegemiseks ja selleks vahendiks on töökeel ehk eesti keel. Olles ise kakskeelne, mõistan rohkem kui 200% määras, milliste väljakutsete ees seisavad vene õppekeelega koolid, kus kõige suuremaks väljakutseks on just töökorralduse ja mõtteviisi alased muudatused, mille muutmine võtab aega. Idee järgi peavad koolid need muudatused läbi viima aastaks 2030, kui muutuvad eesti õppekeelega koolideks ja siis peavad kohe olema valmis uuteks väljakutseteks. Hea oleks juba varakult tutvuda eesti õppekeelega koolide argipäevaga.
”…muutub vahend, mida kasutatakse töö tegemiseks ja selleks vahendiks on töökeel ehk eesti keel. ”
Toon välja suuremad õpilaste grupid eesti õppekeelega koolides lähtuvalt eesti keele oskusest:
- eesti kodukeelega õpilased;
- kahe või kolme kodukeelega õpilased (üks keel on eesti keel);
- vene kodukeelega õpilased (ei räägi kodus eesti keelt);
- sõjapõgenike lapsed Ukrainast, kui ka Venemaalt (ei ole Eestis varem elanud);
- ettevõtetesse värvatud töötajate lapsed üle maailma (suurem osa Aasiast), kelle kodune keel ei ole eesti ega vene keel ja nad ei soovi minna erakoolidesse (ei ole Eestis elanud);
- tagasipöörduvad Eesti pered/vanemad, kelle kooliealised lapsed on sündinud ja kasvanud teistes riikides (õpilased ei ole Eestis elanud ega räägi eesti keelt);
- suurenev hulk kodus õppijaid (ükskõik, mis emakeelega);
- ja veel erandeid erandite otsa.
Nagu näha, ei ole eesti õppekeelega koolis homogeenset klassi, kus töötada. Ei ole ka sarnast kultuuri- ja väärtusruumi, mida terve klass üheselt mõistab.
Kõige keerulisemaks läheb olukord sel hetkel, kui hakkame eesti keele õpet korraldama. Seaduse järgi peab kool pakkuma, vanema soovil, 1. – 6. aastat Eestis elavale õpilasele „eesti keel teise keelena“ mitte emakeelena. Seda ei ole keeruline korraldada – osad õpivad eesti keelt emakeeles ja teised „eesti keelt teise keelena“. Tekib palju erinevaid rühmi, sest keeletasemed ja Eestis oldud aeg on erinevad.
”Me ei anna nendele õpilastele võimalust saavutada kõrgemat keeletaset, kui B2.”
Mina näen siin hoopis sisulist murekohta. Selline võimalus ei täida eestikeelsele õppele ülemineku eesmärki. Õpilased, kes lõpetavad põhikooli õppides „eesti keelt teise keelena“, võivad saavutada maksimaalselt B2 (loe: ei ole C1 või C2, mis on emakeelekõneleja tase) keeletaseme. Me ei anna nendele õpilastele võimalust saavutada kõrgemat keeletaset, kui B2. Kunstigümnaasiumis alustame „eesti keel teise keelena“ ainult nende õpilastega, kes ei ole Eestis elanud. Kui need õpilased saavutavad B1 keeletaseme, siis õpivad nad koos kõikide teiste õpilastega tavaklassis ja eesti keelt emakeelena. Paradoksaalne on see, et me peame õpilastele eesti keele B1 tasemel tegema selgeks 1.5 aastaga, sest rohkemaks riik raha ei eralda.
Hall ala on siin eestikeelsele õppele ülemineku raames. Seda seadusepügalat saavad kasutama hakata kõik vene kodukeelega lapsevanemad, kes üleminekuperioodil hakkavad koole vahetama. Näiteks, kui 2024/2025 algab 1. ja 4. klassides eestikeelne õpe üleminekukoolides ja 4. klassi õpilase lapsevanem ei soovi eesti keelt emakeelena õppida vene õppekeelega koolis ja viib lapse eesti õppekeelega kooli. Eesti õppekeelega koolis on teise emakeelega õpilane haridusliku erivajadusega. Ema teeb avalduse ja eesti õppekeelega kool peab võimaldama õpilasele eesti keelt õppida „teise keelena“. Kas nii läheb 9.klassi lõpuni? Eesti õppekeelega koolil ei ole eelarvet, et sellist õpet korraldada Eestis sündinud ja elanud vene kodukeelega õpilasele. Samas ei saa õpilane hakkama eesti keele tundides ja me peame õpilast õppes toetama.
”Eestikeelsele õppele üleminek ei ole kriis.”
Miks haridustöötajad on väsinud ja madala motivatsiooniga? Motivatsioon on kõrge siis, kui sa teed seda, mida sa oskad; sa oled ise saanud valida seda, mida sa teed ja sa saad anda tähendust toimuvatele muudatustele ehk rääkida kaasa. Kriiside puhul, sisserändajad sh sõjapõgenikud, on loomulikult ilmselge, et motivatsioon pikas perspektiivis langeb ning me elame selle üle. Eestikeelsele õppele üleminek ei ole kriis. Tegemist on muudatusega haridussüsteemis, mis algatati juba üle 30. aasta tagasi. Seda muudatust ei ole süsteemselt juhitud ja iseenesest mastaapsed muudatused ei toimu. Uurimata on jäänud põhjused, miks vene kodukeelega pered ja koolid ei soovi üle minna eestikeelsele õppele – räägitakse ainult programmidest, arengukavadest ja eraldatakse rahalisi vahendeid. Alustada tuleb nende inimeste kaasamist ja neile muudatuse osas tähenduse loomist, kes peavad muutuma või muudatuse läbiviimist koordineerima.
Võibolla olemegi siis ise osa sellest, et oleme Tallinnas võimaldanud vene õppekeelega koolide säilimist. Eesmärk on olnud lihtne – hoida oma õpetajaid sarnases kultuuri-ja väärtusruumis ning sel viisil luua neile mõistlik töökeskkond. Täna, kui Tallinnas on abilinnapea sõnul, 28 000 eesti keelt emakeelena kõnelevat õpilast ja 20 000 muukeelset õpilast see enam nii jätkuda ei saa. Kõik Tallinna linna õpetajad on multikultuurse klassiruumi õpetajad.
Head õpetajate päeva!
Mari-Liis Sults
Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor, eripedagoog, keemiaõpetaja